Peetri Kihelkonnapäevast.

 Armas Peetri Kihelkonna rahvas. Aasta on möödunud kiiresti ja jällegi oleme küsimuse ees, kas tähistada kihelkonnapäeva või mitte. Jõudsime ühiselt siiski otsusele, et tuleb tähistada. Käesoleval aastal kihelkonna ja kiriku nimepäeval- Peeterpaulipäeval, 29.juunil. Meie kihelkond on saanud nime apostlite Peetruse ja Pauluse järgi,nagu meie kirik. Järva-Peetri Püha Peetruse kirik ja Peetri Kihelkond. Muinaskihelkonna nimi oli Embre (Ämbra), keskuseks Kareda küla. Muinaskihelkonna nimi püsis 17.sajandini, mil kihelkonna nimeks sai Peetri.. Peetri Kihelkonda kuuluvad kõik külad Kareda ja Koigi valdadest, Paide vallast Sargvere, Suurpalu, Mäeküla ja Nurmsi külad, Roosna-Alliku vallast Kodasema, Tännapera, Koordi, Viisu, Vedruka, Kaaruka ja Kirisaare külad ning osa Esna külast.

Kihelkonnapäeva peamegi, et tundma õppida oma ajalugu. Igaüks meist teab, et ajalugu tuleb tunda. Umbes samal põhjusel, miks on tarvis teada oma ema ja isa nime või oma kodu asukohta. Ilma ajaloota inimene lihtsalt eksib maailmas ära. Meie endi asi on tunda meie ajalugu, keegi teine seda meie eest ei tee.

President Lennaart Meri on öelnud: " Oleme Euroopa paiksemaid rahvaid, kes on Läänemere ääres elanud vähemalt 5000 aastat. Nii on meil ka paikseid kultuurijälgi, mis ulatuvad tagasi aastatuhandete taha, aga mis on meie kõrval ka praegu igapäevases toimes olemas. Üks selline lõim on Eesti kihelkondlik liigestus, kus kihelkond on ajast- aega toiminud kultuurilise ühtekuuluvuspiirkonnana. Nii oli see juba muistsel iseseisvusajal. Sellelesamale lõimele oleme toetunud ka hiljem ristirahvana. Sellestsamast alusest toituvad meie regionaalsed iseärasused ja paikkondlikud uhkused praegugi.

Kihelkond on kodutunde oluline osis. Selle järgi on lihtne määratleda oma päritolu, otsida juuri: enda või oma vanemate kodukihelkonna järgi seame selga rahvariided, alateadlikult kasutame päritolupäraseid keelendeid, lõpuks sängitame lahkunud ikka kodukihelkonna kalmistule. Meid saadab seesama kihelkondlik lõim, mis on aastasadade jooksul maastikule ladestunud."

Käesolev aasta on Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva aasta. Oleme seda tähistanud Järva-Peetri Püha Peetruse kirikus 1.advendipühapäeval, kus laulsid Koigi Kultuuriseltsi lauljad. Tähistasime ka 24 veebruaril. Sama teeme ka Kihelkonnapäeval. Loomulikult on 90 aastat tuhandete aastate pikkuse ajaloo taustal , mil meie rahvas siin maal on elanud, õige pisike ajavahemik. Ning ka mitte kõik need 90 aastat ei ole kulgenud vabas arengus. Või veel kaugemale ajas tagasi vaadates näeme peremehetsemas mitmeid võõrvallutajaid. Kuid ometi ei ole me otsa saanud. Meil on oma riik, iseseisev Eesti Vabariik. On põhjust olla tänulik.

Tõeks on saanud prohvet Jeremija ütlemine : See on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur!


Kui Sind huvitab Aeg ja inimene.

Kui Sa tahad teada, kuidas kõik kunagi alguse on saanud

Kui sind huvitab tegelik elu faktide taga

Kui Sa usud, et suur Ajalugu on ka sinu lugu, siis tule kihelkonnapäevale!


Lea Heinaste

Järva-Peetri kirikuõpetaja

Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis on inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks?

Mt.16,26

Mis kujundab ellusuhtumise? Tõekspidamised? Ilmavaate? Kas neid väärtusi ülepea enam on? Kindlasti on. Meedia näitab ühe õõvastava loo teise järel. Täna näiteks näidati TV Kanal 2-s noorukeid, kes mõnitasid üle igasuguse piiri vana ja haiget meest. Sealsamas jätkuna Tuuli Roosmaa saade "Saladused". Täiskasvanud, kes peaksid lapsi kaitsma, kuritarvitavad neid seksuaalselt. Süda läheb pahaks, vastuvõtuvõime ütleb üles. Kus me ometi elame?

Ajalehed. Ajakirjad. Kas tõesti meie elus midagi head ei olegi? Raha, seks, klatz, mustamine.

Prügimäed metsa all. Kujundlik pilt tänasest Eestist. Lohutav on ,et

prügimägesid koristavad vabatahtlikud! Üks koristaja vastas küsimusele, kuidas edasi, järgmiselt: Lapsi tuleb õpetada. Nemad kujundavad homse päeva. Täiskasvanuid, kes prügi tekitavad, enam ümber ei muuda. Fakti kurb konstanteering. Kes õpetavad? Ja kuidas? Süda valutab. Täiskasvanud. Juhid. Valla juhid, asutuste juhid, lastevanemad, kooliõpetajad, koguduste õpetajad. Kas me üldse tajume vastutust? Koguduse õpetajana ütlen, et mu süda valutab. Ma olen nii sageli lõpmata väsinud otsekui tuuleveskitega võitlemisest. Elu mu ümber tundub nagu joonisfilmis "Loomade jalgpall". Käib meeletu võistlus ja tormamine. Kes küllalt kiiresti kaasa ei jookse, see tallatakse jalgade alla. Mille järgi jookstakse? Mille nimel?

Täna oli vallamajas nõupidamine, kus põhiküsimuseks kohaliku paikkonna elu arendamine. Kahjuks kohalikule inimesele selles paikkonna arengus küll enam ruumi ei jääks. Kõik keerles selle ümber, kuidas paremini müüa. Idee! Kuvand! Nimi! Tulgu turist ja toogu raha! Ükskõik, millise hinnaga. Tõekspidamised? Põhimõtted? Seda küll, aga äri peale tuleb ka mõelda! Kui ei kõlba üks idee, andke teine! Peaasi, et müüks.

Kui valgus su sees on nii suur pimedus, kui suur on siis pimedus?, küsib Jeesus.

Sealsamas suur tõrge kiriku ja tema kuulutuse vastu. Me kuulutame vabadust. Inimhinge vabadust kurjast. Küsin endalt: mida teen ma valesti, et pühapäevast- pühapäeva tulevad kirikusse üksikud inimesed? Kutsun lapsi ja vanemaid lasteteenistustele, pühapäevakooli. Tulijaid on jällegi üksikud. Pole aega, on kõige tavalisem põhjendus. Pole aega hinge eest hoolt kanda, pole aega lastele elu põhiväärtusi õpetada, pole aega lapsi kasvatada. Pole aega eladagi, sest raha on vaja teenida. Lagunevad perekonnad, omapead olevad lapsed, sageli ülearuseks jäänud lapsed. Kuhu me ometi tormame?

Peatuge ja jääge vaikseks. Võtame aega mõelda, mis on viimselt tähtis. Mõtleme, mida me soovime tänasel ja homsel päeval. Kuidas oma soove ausal teel ellu viia .Kellena tahame näha oma lapsi. Uskugem, et Jumal õnnistab igat ausat tööd. Ja kes võib olla meie vastu, kui Jumal on meie poolt? Meil on palju väärtusi : inimesed, loodus, kusjuures puhas loodus. Pakume seda, mis meil on ja millest tulu tõuseb nii meile endile kui külalistele. Jäägem elu eest vastutavateks inimesteks.

Jäägem oma eluga Jumala õnnistavate käte alla.

Lea Heinaste, koguduse õpetaja.